Eestis taastatakse märgaladest eelkõige kuivendatud või muul viisil kahjustatud sooalasid ja märgasid metsi. Viimasel sajandil on Eesti looduslike soode pindala vähenenud pea 3 korda peamiselt kuivenduse ja turba kaevandamine tõttu. Nüüdseks sääraseid soiseid alasid alles vaid umbes 3000–3900 km2 ehk 7–8% Eesti maismaapindalast.

Märgalad on nagu maakera veresoonkond - ilma nendeta poleks elu maal pikemalt võimalik. Maailma märgalades ehk soodes, randades, soometsades, deltades, soo- ja lamminiitudel elab 40% maailma liikidest. Märgalad on väga väärtuslikud maastikud, sest nad säilitavad ja puhastavad vett, seovad atmosfäärist süsinikku, leevendavad üleujutusi ja tormide mõju rannikul. Samuti mitmekesistavad nad elusloodust, pakuvad inimestele vaba aja veetmise võimalusi ning kohalikele kogukondadele ka majanduslikke hüvesid.

Kuivendamine (nt kraavitamine) mõjutab oluliselt märgalade olukorda. Nõnda on Lääne-Euroopas tänaseks kadunud ca 90% märgaladest, mis on omakorda kaasa toonud eutrofeerumise, ekstreemsed põuad, üleujutused ning maastikupõlengud. Samuti lendub märgalade kuivendamisel lühikese aja jooksul atmosfääri tagasi tuhandete aastate jooksul turbasse seotud süsinik, võimendades nõnda kasvuhooneefekti. Nende probleemide leevendamiseks on tarvis olemasolevaid märgalasid hoida ja tervendada.

Tulemused ja ressursid