WaterLANDSi projekt kestab viis aastat, selles osaleb 32 organisatsiooni nii avalikust-, era- kui ka kolmandast sektorist üle kogu Euroopa. Üheskoos taastatakse 10 500 hektarit märgalasid, millest 3500 hektarit asub Eestis. Projekti kogueelarve on 23 miljonit eurot, millest Eestis tehtavatek staastamistöödeks ja seonduvateks uuringuteks on 5,2 miljonit eurot. Projekti rahastab Euroopa Komisjoni programm Horizon2020 ning tegu on innovatsioonitegevuste projektiga.

2021. aasta lõpus startis Eestis ja 13 teises Euroopa riigis suurejooneline projekt WaterLANDS, mille raames plaanitakse mitmel pool Euroopas taastada kokku 10 500 hektarit kahjustatud märgalasid. Soovime luua head taastamispraktikad, mida saab tulevikus kasutada teiste märgalade taastamisel. Teeme tihedat koostööd kohalike inimeste, ettevõtete, vallavalitsuste ja teiste huvigruppidega, et märgalade taastamine looks lisaks paranenud looduskeskkonnale ka sotsiaalset ja majanduslikku tuge kogukondadele.

Eestis tervendatakse sooalasid Pärnumaal 3500 hektaril. Parandada plaanitakse Kikepera kaitseala kuivendatud metsade olukorda ja Kõrsa raba seisundit, samuti puhuda taas elu sisse Lavassaare ammendunud turbaväljakutele.

Tulemused, milleni soovime jõuda:

  • näitame, et suuremahuline märgalade taastamine erinevates piirkondades on võimalik ja taastamistöödega seotud väljakutsed on ületatavad;
  • erinevad huvigrupid teevad koostööd ja panustavad märgalade taastamisse;
  • taastamisaladel oleme loonud tingimused süsiniku paremaks sidumiseks;
  • taastamistöödel oleme võimalikult palju arvestanud kohalike elanike soovide ja tegevustega;
  • oleme loonud lahendused, kus märgalade taastamisest tõuseb kohalikele elanikele ka majanduslikku tulu.

Projekt WaterLANDS kestab viis aastat (2021-2026), selles osaleb 32 partnerit 14 Euroopa riigist ning seda juhib Dublini Ülikooli Kolledž (UCD) Iirimaal. Eestist lööb kaasa neli partnerit: Tartu Ülikool, Eestimaa Looduse Fond, Riigimetsa Majandamise Keskus ja AS Tootsi Turvas. Projekti kogueelarve on 23 miljonit eurot, millest Eesti soode taastamiseks on 5,2 miljonit.

TAASTAMISALAD

Eestis plaanitakse taastada kolme Pärnumaal asuvat ala: Kikepera kaitseala kuivendatud märgi metsi, Kõrsa kuivendatud raba, Lavassaare ammendunud turbaväljakut.

LAVASSAARE

jääksoo, kuivendatud soomets ja Lavassaare järve ümbrus Lavassaare soostikus

Pärnust loodesse jääv ulatuslik Lavassaare soostik koosneb mitmest külgepidi kokkupuutuvast rabalaamast nagu nt Maima, Elbu, Nurme, Kaisma ja Laisma. Soostikust on tuntud ka metsane Virussaare rabasaar, mis oli vanasti inimeste pelgupaik.

Lavassaare soostikus saavad kokku mitme valla ja Pärnu linna piirid. WaterLANDSi projektialad jäävad põhiliselt Põhja-Pärnumaa, aga ka Pärnu linna ja Lääneranna valla maadele.

Inimese jäljed on Lavassaare soostikus õige tugevad, sest just seal on Eesti kõige ulatuslikumad turbakaevandusalad. Kunagi vaid mõnest talust koosnev Lavassaare küla kujuneski turbakaevanduse hiilgeaegade jooksul ca 450 elanikuga alevikuks.

Turvast on kaevandatud Lavassaare ümbruses juba üle saja aasta. Esiti kaevandati turvast asula lähedalt. Suurte turbapresside ehk bagerite tootmisviisist on maapinnal tänaseni näha pikad ja madalad veega täitunud turbaaugud Lavassaare põhja- ja edelaküljel. Ka tänapäeval kaevandatakse seal jätkuvalt turvast, kuid nüüdseks frees-, tükk- ja plokkturba näol. Praegused kaevandusalad jäävad asulast mõnevõrra põhja suunas. Vanematel väljakutel on turvas kaevandatud peaaegu soo põhjani ning jääksoodele iseloomulikult taimestuvad need alad väga visalt.

Lavassaare turbakaevandusalasid ümbritsevad linnurikkad looduskaitsealad. Nii on lootus, et ka jääksoodest kujunevad peale taastamistöid kiiresti täisväärtuslikud märgalad. Enne WaterLANDSi projekti ei ole Eestis keegi püüdnud ühes soostikus nii ulatuslikult jääksoid taastada (projektiala suurus on ca 815 ha). Samas otsivad ka roheenergeetika arendajad suuri alasid, et kusagil arendada tuule- või päikeseenergiaparke. Vahest nende, asulatest kaugemal paiknevate jääksoode korrastustööde käigus võiks arvestada ka taastuvenergia arendamise võimalustega?

KÕRSA

jääksoo Kõrsa raba loodeservas

Üks WaterLANDSi projektialadest asub Kõrsa raba läänepoolses servas, Sindi linna vahetus läheduses. Administratiivselt jääb taastamisala Pärnu linna maadele. Suure osa projektialast (ca 250 ha) moodustab jääksoo, mis on tekkinud pikaajalise turbakaevandamise tõttu - soo servadel alustati turba võtmist 20. sajandi alguses, soo keskosas avati suured väljakud 1960. aastatel Pärnu EPT poolt. Algsest 3–4 m paksust turbakihist on jääksoos kaevandamise järgselt turvast keskmiselt alles ainult pool meetrit. Kaevandatud turvast kasutati nõukogude ajal loomade allapanuks ja hiljem aianduses kasvusubstraadiks.

Turbatootmine lõpetati suurel osal kaevandusalast 1990. aastate alguses, ala keskosas kolmanda aastatuhande alguses. Jääksoo ümber on tänaseni kohati säilinud avatumaid rabalaike ja ka rabamännikuid. Turbatootmise lõpetamise järel anti jääksood riigile tagasi korrastamata kujul väitega, et need alad ei vaja edasist viljelustööd. Siiski on suured jääksood Kõrsa raba lääneservas liiga madala veetaseme tõttu siiani halvasti taimestunud ning selline ala on ühtlasi suur CO2 allikas. Samas leidub jääksoos kõrgema veetasemega jääksoolaike, mis on ise juba taastumas. See näitab, et üsna vähese abiga on võimalik jääksoole eluvaim uuesti sisse puhuda. Praegu on projektiala metsamaana RMK hallatav riigimaa. Samas on sel alal kohalikele elanike jaoks arvestatav tähtsus puhkekohana, kus saab käia jalutamas, marju ja seeni korjamas jms.

Jääksoo seisundi parendamisel tuleb leida tasakaalupunkt metsakasvatuse, soo taastamistööde ja kogukonna vajaduste vahel.

Jääksoost itta jääb looduslikus seisus Kõrsa raba ülejäänud osa, mis on elupaigaks haruldastele linnuliikidele, nt rohunepile. Projektialast lõunas asub siiani toimiv turbakaevandus, mida kavandatakse ka laiendada (kaevandusluba on väljastatud AS-le Jiffy Products Estonia).

KIKEPERA

kuivendatud soometsad Kikepera looduskaitsealal

Üks WaterLANDS’i projektialadest asub Kikepera looduskaitsealal, Saarde vallas riigile kuuluval maal ning hõlmab ca 2500 hektarit.

Praegune Kikepera looduskaitseala (10733 ha) moodustati 17. aprillil 2017. a ja hõlmab endist Kikepera hoiuala, mitmete kaitsealuste liikide püsielupaiku ja väärtuslikke metsa-, soo- ja niidukooslusi. Kaitseala peamine eesmärk ongi pakkuda selle ökosüsteemi toimimisele kaitset ning taastamistöödega aidata vajadusel kaasa varasema inimmõju (nt kuivendamise) leevendamisele. Ka WaterLANDSi projektialal on varasemad märjad metsad tugevate kuivendusmõjudega ning seega on nende seisund halvenenud.

Kaitsealal elab 32 liiki kaitsealuseid linde, kellest ohustatumad on nt metsised, kaljukotkad, must-toonekured, kanakullid jpt. Projektialale jääb näiteks halvenevas seisus metsise elupaiku, kes vajavad elupaigana just heas seisus märgi metsi.

* Kikepera ala tutvustus on refereeritud Kikepera LKA kaitsekorralduskavast.

Küsimused-vastused

Miks on tarvis märgalasid taastada?

Märgalad on nagu maakera veresoonkond - ilma nendeta poleks elu maal pikemalt võimalik. Maailma märgalades ehk soodes, randades, soometsades, deltades, soo- ja lamminiitudel elab 40% maailma liikidest. Märgalad on väga väärtuslikud maastikud, sest nad säilitavad ja puhastavad vett, seovad atmosfäärist süsinikku, leevendavad üleujutusi ja tormide mõju rannikul. Samuti mitmekesistavad nad elusloodust, pakuvad inimestele vaba aja veetmise võimalusi ning kohalikele kogukondadele ka majanduslikke hüvesid.

Kuivendamine (nt kraavitamine) mõjutab oluliselt märgalade olukorda. Nõnda on Lääne-Euroopas tänaseks kadunud ca 90% märgaladest, mis on omakorda kaasa toonud eutrofeerumise, ekstreemsed põuad, üleujutused ning maastikupõlengud. Samuti lendub märgalade kuivendamisel lühikese aja jooksul atmosfääri tagasi tuhandete aastate jooksul turbasse seotud süsinik, võimendades nõnda kasvuhooneefekti. Nende probleemide leevendamiseks on tarvis olemasolevaid märgalasid hoida ja tervendada.

Eestis taastame eelkõige soid ja märgi metsi

Eestis taastatakse märgaladest eelkõige kuivendatud või muul viisil kahjustatud sooalasid ja märgasid metsi. Viimasel sajandil on Eesti looduslike soode pindala vähenenud pea 3 korda - seda peamiselt kuivenduse tõttu, kuid sellele on kaasa aidanud ka kaevandamine ja taristu laiendamine. Nüüdseks sääraseid soiseid alasid alles vaid umbes 3000–3900 km2 ehk 7–8% Eesti maismaapindalast.

Soode taastamine on vajalik:

  • sood puhastavad ja talletavad magevett;
  • sood reguleerivad maastikul veerežiimi ning leevendavad sellega põuda ja üleujutusi;
  • sood seovad seal pidevalt juurde tekkiva turba abil hästi süsinikku ja pehmendavad sel moel inimese põhjustatud kliimamuutusi; maailmamere kõrval on soo ainus ökosüsteem, mis talletab atmosfääris ringlevat süsinikku;
  • soo on paljudele liikidele ainus elupaik (nt putuktoidulised huulheinad, jõhvikad, rabapüü, paljud turbasamblaliigid) või rändepeatus- ja sigimispaik (nt rabakonn, mitmed kiililised);
  • inimesele on kuivendamata soo hea marjaala, eriline puhkekoht ja inspiratsiooniallikas;
  • sohu mindi vanasti peitu sõdade ja nüüd liigse linnamüra eest;
  • sood säilitavad põnevaid jälgi inimtegevusest esemete, säilmete, sooteede ja lugudena;

Õppematerjale soodest ja nende taastamisest

Tulemused ja andmed: projekti tulemused avaldadakse publikatsioonide, raportite ja avaandemetena, mida jagame jooksvalt siin lehel.